esmaspäev, 21. märts 2022

Inimesed


 Siinkohal  jälle üks mälestus. Mina olin kas 6ndas  või  7ndas, õde 2 aastat  noorem. Läksime sugulastega  Murmanski, vahepeatus oli Leningradis, milline meie jaoks siis oli ikka tõeline  suurlinn. Seal väisasime ka kaubamaja oli see nüüd GUM  või see teine. 

     Ühel hetkel avastasid tädi  ja onu, et õde kadunud. Tekkis väike paanika. Eks nad hakkasid siis otsima...ja me leidsime ta. 

 Oli teine käsipõsakil leti peal  ja sõna otses mõttes imetles ennast unustavalt neegripoissi. Ilmselt  oli too siis Lenskas õppiv sõbraliku riigi  merekooli kursant.. Me kumbki polnud enne musta meest näinud. 

     Siin on kõik  inimesed mustad, kui meie augustiööd.. ja aigu näil om, kiireid liigutusi väga ei tee.

     Aafrikas aeg tuleb. Suundume varsti linnast ära safarile ja teadmata täiesti, kas vahepeal  üldse saab midagi postitada.

      

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

See, mida me näeme, näitab kuidas me näeme.

                                                            ( Tutimütsid ruulivad )       Kordan ennast, aga tore on alati koju tulla.  Türk...