See, mida me näeme, näitab kuidas me näeme.

                                                            ( Tutimütsid ruulivad ) 

     Kordan ennast, aga tore on alati koju tulla.  Türklaste raudlinnuga  Eestimaale  maandudes oli  näha  talve valgeid  riismeid. Aga päike oli kuue ajal veel kõrgel ja õhus oli õhku, mida hingata. 

      Lennujaamas  vaatas  vastu suur kaelkirjak kutsudes Tansaaniasse, safarile.   Huvitav, et enne minekut teda ei märganud.  

       Paraku selgus lennujaamas, et  pagas meiega koos koju ei jõudnud. Vist  jäi ootele  Nairobi. Loodame, et leitakse üles  ja saadetakse  koju. Reisimuljed õnneks alles ja endaga, neid ei saa keegi võtta, küll aga jagada. Viimast, oma mätta otsast,  püüdsingi teha. Pagasis on ainult asjad.

       See, mida me näeme, näitab, kuidas me näeme..... 

     

Õppetund

 

Keeniasse reisimiseks   peab vaktsineerima kollapalaviku vastu.

    Hea lugeja, kui sa loodad, et lähed reisile bürooga ja ainult klikid "broneeri" ja  ok, siis nii ikka ei ole. Kui sa ise enne broneerimist  omale selgeks ei tee, mis vaktsiini vaja ja  kas /kuidas seda saab, võid olla täbaras olukorras- nagu meie.  

    Olukorras :

   Ja siis saad teada, et vaktsiini Eestis ei olegi, heal juhul kusagil naaberriigis.

    Ja siis saad teada, et reisibüroo tegeleb reisi korraldusega, vaktsineerimine on sinu enda asi.

    Ja, et sa ei tee piisavalt koostööd, kõigil teistel juba on.

     Ja sa oled omal riisikol nõus reisi ära jätma ja vaidluseks valmis.

      Ja siis aetakse asja " kõige kõrgemal tasemel", ja kusagil külmkapis on siiski mõned vajalikud vaktsiinid saadaval.

       Ja siis sa sisened riiki ja keegi ei küsigi, kas sa oled kollapalaviku vastu ka vaktsineeritud või mitte.

      Õppetund mulle endale. Eeltöö tuleb endal enne ära teha, kui reisi broneerid, sest alati ei pruugi " kõige kõrgemal tasemel" ka vajalikku leiduda.

 Lisatud fotol (üleval) panevad kaks töömeest kõige kõrgemal tasemel  akut. Pärast seda, kui kahel päeval järjest oli kümnest elamine pime ja mul ei olnud enam hakuna matata🥴

               All, väga ilus ja sümpaatne sisalik.

Noppeid ja ääremärkusi

Pildil on värvikas mama ( häälda maama), ka minu poole pöörduti sellise tiitliga. Mitte proua ega midagi muud. See pidi olema selline auväärne tiitel, esteks  oli   pöördumine  kõrvale harjumatu.

    - Keenias on mustreid ja värve ja see on lahe. Ümberringi võib olla  pehmelt väljendades pasameri, aga nöörid on värvilist pesu täis. 

       Prouad ja kõik teised ka kannavad värve ja mustreid, tundub et tööl, kodus ja puhkehetkel . Isegi  pea on teinekord sinine.

       

    - värvilised  ja ägedalt tuunitud on ka neljarattalised. Bussidega ei sõida ainult inimesed, busside peal sõidutatakse koju ka ostetud kaupa ja see kõik on katusel loomulikult.

        

     Need ägedad jalad ja jalanõud kuuluvad noormehele.

      

          2  sõpra-

noormehed tänavalt tagantvaates.

      Peaasi on müts ja uskuge või mitte üsna tihti värviline  tutimüts. 30ne kraadises palavuses, ei mahu mulle pähe. Mul higistab pea ilma mütsita, aga et ma siin sellist mütsi suudaks kanda, ei kujuta ette. Mütsid on ilusad, paistavad kaugele ja kui neid värvilistes  talvemütsides mehi näen meenub mulle ikka jälle reporter Ragnar Kond. Lahe😉

      - neeger ei ole minu jaoks sõimusõna, mina olen valge inimene, siin on mustanahalised, kes vees  kui mustikad☺️

 -valge inimesena tahaks ikka pruuniks🤔🤔 Kui ajasin juttu ühe masai noormehega, siis ta katsus mu eksootiliselt valget nahka. Ilmselt tema tahaks valgemaks saada😉

   - ookeani vesi oli täna +34 kraadi, supp põhimõtteliselt, kas see ongi kliima soojenemine🌀

- laps on kaasas ja ema lähedal. Lapsevankreid  pigem ei näinud. 

- kõik aafriklased ei ela slummides ja ei ole vaesed,  nad saavad  koos perega nautida elu all inclusive

   

   - magada võib kus iganes.

  - minu mees räägib alati usutavalt asjadest, mida ta täpselt ei tea ja mina jään uskuma🤔🤭😝

Keenia on suur loomaaed

 

Tänaseks on safarid ühel pool. Loomi on siin kõikjal. Esteks on palju kariloomi. Suured karjad lehmi, lambaid ja kitsi, omapäi ja koos karjastega,  viimased enamasti poisiohtu noormehed.Karja sees ka  mõni eesel ja muidugi koerad. Lisaks siis  nn mitte kodustatud metsloomad. Ahve võib kohata tee ääres ja hotelli man.Elevandid on ka väga tavalised ja sebrad.

   Mida safari lõpuks öelda. Külastasime kolme eriilmelist loodusparki. Tasandikul on loomad hästi näha, põõsastega pargis on loomade nägemine õnnemäng. Meil vedas, suur viisik nähtud.  Looduses, oma elukeskkonnas loomi jälgida on suur privileeg, mille eest tulebki maksta.  Pargis vaatlusel kuuled loomade hääli, kuidas nad tegelikult häälitsevad, näiteks  rohmakas jõehobu või sebra. 

  Ja saadki aru, et iga loom on väga omanäoline, ei ole kahte ühesugust kaelkirjakut. Küll nad olid ilusad.🦒

    Omaette nähtus on loomade sabad. Väikeste Thomson antiloopide saba käib nagu klaasipuhastaja, sebrade sabad nagu seinakella pendel, ja tüügassigade sabad on joostes püsti kui pintslid, süües saba maas, ja  kaslaste sabad on nähtus omaette .  Saba  nii gepardil kui leopardil lõpeb keeruga...  Paraku jäi sabakeele süvalugemideks  vähe aega.

   

Pimeduse saabudes on hulganisti hääli, lausa kontsert. Ühel ööl tundus mulle, kuulsin hüääni.

Leopardiga lõppenud safarid

        Tema oli ainukesena relvastatud kaitse all. Tiirutasime kaua, enne kui tabasime. Tema on tõesti  kõvasti kaitstud loom.

  

        Safaride lõpuks  nägime otsekui juhuslikult ka leopardi. Kaunitar  läks ringkäigule. Kõik oli ootamatu , haarasin telefoni -tulistasin, ei olnud midagi aega sättida.Hiljem ilmnes, et olin ainuke, kes leopardi pildile sai.See oli ilus lõpp safaridele

Ühendolemine

  

Päevad pole vennad ja see on ilmselt samamoodi igas maailma nurgas.  

   Võtsin reisile kaasa kingiks saadud raamatu " Kliima.Uus lugu". Pole lihtne lugemine ja kaugele pole jõudnud, kuid mõtlemapanev.

     Ja tänase päeva alapealkiri võiks olla sealt raamatust laenatud mõte "ühendolemisest".   Hulgaliselt loomi suundub rahulikult hommikul sööma e kodunt ära, sebrad, antiloobid,kaelkirjakud, elevandid. Igaüks oma peres e karjas ja õhtul tagasi.  Kõik koos, häirimata teisi , igaüks oma reeglite ja tavade järgi.

 Selles  liikumises oli ilu, rahu ja vabaduse tunnetatud paratamatus. Selles oli ühendolemist.

   Õhtaspoole nägime  kümmet lõvi. Laisklemas. Sealsamas ka suured karjad kabjalisi ja elevandid, noored ja vanad. Ühel päeval on keegi neist ilmselt lõvide toidulaual, tavaliselt nõrgim lüli, aga täna toimetas igaüks omasoodu.

    Jõehobu sõi rohtu, raisakotkad kümnekesi tuulutasid tiibu, sajad flamingod pea  maas kõvera nokaga vees.

    Veel tuli mõte, et eesti loomad ju nii  suurtes karjades ei ela ja ei rända. 🦓🐒🦁🦛 

     Kas meie loomadki rohkem individualistid ?  Rebase Rein muudkui märgistab oma territooriumi, kus ta üksi elab.

     

       

Amboseli rahvuspark

 

     Sõitsime jälle pikalt ja jõudsime uude parki Amboseli. Park ise Kilimanjaro  jalamil Tamsaania piiri ääres. Homme safari.

      Oma päeva võtaks kokku haikus.

          Põhi alt, pikk sõit 

          Kannatasin ära kõik 

          Olen dieedil.

      Hea tahtmise juures saate aru. Lebotamise õhtaspoolik õnneks.

Keenia

    Kuna on internet laen mõned fotod Keenia inimestest

No ega nad ikka päris elus enamus nii riides ei käi, see oli masai külas, aga  fotod ju kenad, nagu meil mõnel  setode üritusel🐒

Hakuna matata

  Pildi alapealkiri võiks olla, ilusad pepud, kas teadsid, et sebra lapsed eristavad ja tunnevad vanemaid pepude järgi 🦓

Hakuna matata võiks tõlkida võru keeles, aigu om, olõ ei kipõ või dont worry , inglise keeles. Universaalne väljend Aafrika iseloomustamiseks. Mõned näited allpool.

  - safaril sõidame kolme džiibiga,millest üks kaevus eile õhtupoolikul kõhuli mutta.  Selgus, sellel nelivedu ei tööta.Teine  autojuht asus appi. Selgus tross on, aga hädine, et mitte öelda, sitt.

Kolme auto peale oli üks labidas ja üks tross, mis eesmärki ei täitnud, sest oli tross ainult nime poolest. Pusisime seal paar tundi,  eestlastena proovisime ka õpetada, ei tulnud välja, aga lõpuks saime selle auto ikka porist välja. Mehed olid mudased, aga õnnelikud ja rahul, keegi ei läinud närvi.

  Rohkem ei saa kirjutada, sest meie aias  pimedas kõnnivad hipod ehk jõehobud, kõik on juba vaatamas käinud, lähme ka

 Pimedas nad nimelt tulevad veest välja, võib minna pildistama ainult koos turvaga, ohtlik  ja suur loom, kusjuures kõige rohkem inimesi saabki viga hipode rünnakute tõttu, väidetavalt.  Hobu ise rohusööja🦛

Jõehobu puu all nosib rohtu, muruniidukit pole vaja

    

Haigutav jõehobu,😅

Jambo e hei või tsau

 

 Masai Mara  rahvuspargis 

 Oli suur liiklus,

 Tasandikul rohi  tasakesi kiikus ,

  Suured karjad kabjalisi 

     liigutasid kõrvu

  Jambo mambo, jambo mambo.

  Tüügassead amokki jooksid 

  Sabad sirged seljas 

  Elevandid vaatsid seda ,

  Kihistasid  kihva-

  Küll see oli vahva.

  Lõvi valvas murtud saaki 

  Kihvad verest märjad,

  Geparditel rohus  siesta ,

 pärast seda - vaja  kusta ,

 Jambo mambo, jambo mambo.

 Linde oli suuri väikseid 

 kotkas istus pesal ,

Sekretärgi kohal,

 Jaanalinnud huupi jooksid 

 Paljastades reisi 

 Seda kõike kõrgelt kaetas 

 Kirjak kaunilt kirju,

 Issand anna olla 

 Loomi nõnda palju.

 Minagi seal loomi kaesin 

 Hüüdsin kaege ahvi,

Kurat, lähemale jõudsin 

Kakavärvi kuhil, 

välja tuli- olid -

teremiidid  ainult,

Jambo mambo, jambo mambo.

 Selline vemmalvärss siis külastusest pargis, palju jäi veel kaadri taha🐦

     Tegelikult lamaski lõvi rahulolevalt saagi kõrval ja mina vahtisin binokliga tema kahte kollast kihva, siis läks lõvi jooma, jõi palju ja pikalt ja siis teise lõvi manu pikutama🦁

Jambo

 

         Selle foto alapealkiri on tango.

        Looduses on kõik tasakaalus.

        Täna tõeline safaripäev, üle ootuste palju loomi nägime. Lõvid, gepardid, kaelkirjakud, elevandid, hulga ilusaid sõralisi, linde , aga selle kohta ketrab peas lullu.

          Kui sa armas sõber  plaanid safarit, siis võta kaasa hea binokkel. Meil oli.

Binokkel võimaldas vaadata lõvile otse silma ja suhu, imetleda gepardi täppe ja kaelkirjaku imelisi mustreid , lisaks veel sõraliste  sarvi, kehakatet ja muskleid,  elevantide kihvu ja kortse  ning suumida linde. Fotoka jätsin koju, seega fotod ainult telefonist.   Püüan lisada  mõned fotod ja seeläbi tänased emotsioonid.

  

   

Mina rahvatantsu ansamblis

 

Masaid

Ok

     Täna hakkasime liikuma rahvuspargi poole, sõit oli pikk. Meie autojuht on ladna, aga õudne flegma. Mina püüdsin ikka juttu ajada , muuhulgas märkasin, et jääb nagu tukkuma. Ise ütles et kõik on ok, pakkusime kommi ja muudkui sõitsime,  teede ääres lehma ja kitsekarjad ja muudkui sõitsime. Ja järsku justkui une pealt  pidas juht auto kinni ja näitas mingeid väikseid sõralisi. Tekkis elevus. Sõitsime edasi ja ennnäe imet, meie juht nägi  teest eemal põõsastes kaelkirjakute päid. Ja tõesti seal nad olidki, kohe kuuekesi. Põõsastes, loodusega täiesti ühte sulanud, liigutasid kõrvu ja päid. 

    Siis selline magava autojuhi juhtum. 

    
   Lõpuks jõudsime   masaide juurde, need on need hüppavad pikajalgsed  , kohalik hõim. Kahjuks internet kehv ja videot ei saa üles laadida. Üknes mõned fotod. Homme varahommikul sundume päris safarile.

Inimesed

 Siinkohal  jälle üks mälestus. Mina olin kas 6ndas  või  7ndas, õde 2 aastat  noorem. Läksime sugulastega  Murmanski, vahepeatus oli Leningradis, milline meie jaoks siis oli ikka tõeline  suurlinn. Seal väisasime ka kaubamaja oli see nüüd GUM  või see teine. 

     Ühel hetkel avastasid tädi  ja onu, et õde kadunud. Tekkis väike paanika. Eks nad hakkasid siis otsima...ja me leidsime ta. 

 Oli teine käsipõsakil leti peal  ja sõna otses mõttes imetles ennast unustavalt neegripoissi. Ilmselt  oli too siis Lenskas õppiv sõbraliku riigi  merekooli kursant.. Me kumbki polnud enne musta meest näinud. 

     Siin on kõik  inimesed mustad, kui meie augustiööd.. ja aigu näil om, kiireid liigutusi väga ei tee.

     Aafrikas aeg tuleb. Suundume varsti linnast ära safarile ja teadmata täiesti, kas vahepeal  üldse saab midagi postitada.

      

Kingad, kuhu mehe viid

        Eelmise postituse järg.  Sain pildile. Maris Sokisahtlist tahab mulle igaks tähtpäevaks sokke müüa,  siin jääks ta nälgä😜

Lennujaam

  Lennujaam on nagu sipelgapesa  mõnes koduses rabas või metsas.   Sigin, sagin ja pidev liikumine.Kõigil on oma eesmärk ja trajektoor.Tähtsamad  hea rühiga lendurid,  kelle saatjaks   kenad stujardessid. Rahvaste paabel,  üleni mustas ja kaetud araabia naised meeste juhatamisel ja juhtimisel, volüümikad neegri naised, väiksed asiaadid ja hulgaliselt  teenindajd.Viimased on need töösipelgad, jagavad süüa, koristavad kemmerguid ja laudu.  Ja müts maha nende ees, raske töö. 

    Eriline  nn töösipelga liik on  minuga võrreldes väiksed inimesed , nii umbes minu  rindadeni🤭kes teevad oma tööd  jalgu järgi vedades , peaaegu nagu  suusatades. Küsite miks, sest  jalas on neil alati paar numbrit suuremad jalavarjud, mida saab ainult järgi vedada.Vaatan ja muigan alati☺️heatahtlikult. Kui  pildile saan , jagan teiega ka .